Olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia eriala. Olen teinud stuudiokujundusi Eesti Televisioonis, lavakujundusi teatrites, illustreerinud raamatuid ja osalenud näitustel Eestis ja väljaspool Eestit. Nõmme Kultuurikeskuses olen kujundanud etendusi, dekoreerinud ruume jõuludeks ja erinevateks sündmusteks/üritusteks, juhendanud kunstiringe lastele ja teinud seinamaalingud kultuurikeskuse II-le korrusele.

Mis on sinu hobid?
Ma ei lahterdagi oma tegemisi päris/põhi tegemisteks ja hobideks. Rohin peenraid, maalin, teen süüa,  istutan taimi või kujundan lava ja kostüüme  jne – ükski neist ei ole olulisem või kuidagi teisem – pärisem.

Mis motiveerib sind tegutsema?
Selgus. Miks ma midagi teen ja kuidas ma seda teen.

Mis on sinu lemmikraamat, – muusika, -film, -loom vms?
Raamatu-, muusika-,  kui ka filmimaailm on nii rikkalik ja mitmekesine, et ei tookski eraldi lemmikuid välja. Lemmiklooma ka ei ole. No kuidas ma ütlen, et konn on lemmikum põdrast ja teistest või hüljes on kõige lemmikum. Mida siis karu, sebra ja orav sellest arvama peaksid? Ja  hiir, hobune ning lõvi…? Kõik on ilusad ja erilised oma erilisuses.

Kus on sinu lemmikpaik?
Nii nagu mul ei ole lemmiklooma, ei ole ka otsest lemmikpaika. Noh kodu on ju ikka oluline ja hea koht aga kõik muu – ma võin minna nö. “suvalisse võssa” ja näha seal ilu ja harmooniat või olla suures ja vanas metsas ning näha ja kogeda selles ilu ning sügavust. Olen olnud oja kaldal ja mere ääres, kõrbes ning mägedes –  kõiges on elusus ja sügavus. Omalisus ja erilisus. Ka suures ja rahvarohkes ning häälekas linnas on oma võlu ja ilu.

Mis on sinu viimase aja eriline elamus?
Ahhaaa – avastuslikud märkamised ja taipamised oma sisemaailmas toimuvast.

Mille üle sa viimati südamest naersid?
Noh, meile toodi hiljuti koju üks suur heinapall – peenarde multšimiseks.  Suur, tume ja hiiglaslik. Ja mitu korda oli nii, et kui aknast välja vaatasin või uksest õue astusin, siis oli  – õhhh, kes see siin veel on!? Miskine suur kogu keset hoovi. Iseenese ehmatuse üle sai siis naerdud. No ja siis hakkas meil aias käima üks kass. Vaikselt sõprust sobitamas. Tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. Ja mitmel korral on olnud, et kui kass ei ole päeva/kaks käinud ja küsime omavahel, et kas kassi oled näinud – siis läheb kusagil pool tundi ja juba ta tulebki “Mäu-mäu” justkui kuuleks me mõtteid ja juttu. Kassi ilmumine ei pane küll südamest naerma – pigem tekib selline rõõmus naeratus. Kassil ka.

Milline leiutis teeks sinu elu lihtsamaks?
Ei tunnegi millestki leiutisest otsest puudust. Sest see, mis on teinud ja teeb mu elu lihtsamaks, on juba leiutatud. Selleks on TMK – Teadliku Muutuse Kunst. Noh aga kui ikkagi, siis mõnikord oleks hea, kui on varnast võtta hetkega ühest kohast teise jõudmine. Tsiuvipsti ja oledki kohal. Mitte et mulle teekond ei meeldiks. Mõnikord lihtsalt on kiire ja ajanappus.

Kelleks sa väiksena tahtsid saada?
Kirurgiks ja aednikuks.

Mida sa ütleksid 18-aastasele iseendale?
Mitte midagi ei ütleks. Las ta elab ja toimetab ja märkab ja avastab. Las ta õpib.

Milleks sul on nüüd, praegusel distantsajal aega?
Aias olla – peenraid teha – külvata ja istutada – vaadata, kuidas puud ja taimed on.  Maalimiseks on ka rohkem aega.

Kuidas sattusid Nõmme Kultuurikeskusesse tööle?
Sõbra soovitusel. See oli esimene etendus, mida Nõmme Kultuurikeskuses kujundasin. Urmas Sisaski  “Jõuluoratoorium” – aasta oli siis 1998.

Milline seik või üritus kultuurikeskuses on kõige eredamalt meeles?
Neid on ikka palju aga kui mõned välja tuua, siis kunagised ühised talvised rännakud Kurgjärvele, esimese etenduse kujundus kultuurikeskuses ja viimane seinamaaling.

Mis teeb Nõmme Kultuurikeskuse eriliseks?
Sõbralikkus ja mitmekesisus.