Sellel reedel, 28. oktoobril kell 19  toimub esimene kontsert sarjast Jazz Nõmmel.

Laval See pole see Trio, mis esitab vanu estraadilugusid uues kuues.

Istusime Janaga ühel päikeselisel oktoobrikuu päeval MUBA kooli koridoris. Kohtusime võõrastena, hakkasime lihtsalt rääkima. Rääkisime muusika loomisest, vaimsest tervisest, õppimisest.  Mina kuulasin ja Jana rääkis, inspireerivalt ja otse südamest. Mina sain puudutatud ja Jana mõtted said üles kirjutatud. Lahkusime rõõmsatena ja jäime üht ilusat hetke sellest päevast endas kandma.

Intervjueeris Liina Amon, Nõmme Kultuurikeskus

 

Kooli keskkond viis meie jutu kohe kooli ja õppimise peale.

Tihti läheb nagu lumepallina, et teeme nii nagu oleme harjunud. Õpime järjest erinevates astmetes, sest nii tundub loogiline. Tegelikult on vahepeal hea võtta üks paus ja mõelda, kas see elustiil mulle ikka sobib. Mul on endal korduvalt olnud elu jooksul neid hetki, kus ma mõtlen, et läheks midagi muud õppima.

 

Kui sa läheksid midagi muud õppima, siis mis see oleks?

Mind väga huvitavad erinevad teraapiavormid. Ma olen ise päris paljusid läbinud ning see on üks väga-väga põnev maailm, natuke müstiline ka.

 

On väga huvitav, et nii noore inimesena tunned suunda sinnapoole. Tavaliselt jõutakse teiste abistamise soovini, kui endal on mõni raske eluetapp läbitud.

Mul vist saigi üks eluetapp läbi. Ma olen küll pigem noor, aga ma vindusin mingis teatud kohas või olin kogu aeg nagu mingis võitluses. Ja siis mul lihtsalt viskas üle.

 

Kas muusika on aidanud sul seda sisemist võitlust lahendada?

Hästi paljud muusikud räägivad, et muusika on teraapia, meditatsioon ning ka inspiratsioon on meditatsiooniga seotud. Ja ma arvan, et tegelikult nii ongi. On küll klišee öelda, aga muusikal on tõesti mingi teraapiline moment sees. Eriti tunnen ma seda improvisatsioonilises muusikas. 

Improviseerides, kus kõik sünnib kohapeal, siis sa pead olema selles hetkes, siin ja praegu. Meditatsioon on ju tegelikult sama, keskendub vaid rohkem hingamisele. Improvisatsiooni hetkel sa ka keskendud oma kehale ja proovid reageerida või dialoogi tekitada end ümbritsevaga. Seega on neis hästi palju sarnaseid nüansse. Kes on mediteerinud ja teraapiaid läbinud, teavad, et üks osa on oma meeleseisundist väljumine. Selleks, et me reageeriksime ja ei mõtleks liiga palju. Improvisatsioon on nii suures osas täpselt seesama.

Samamoodi on tegelikult ka muusika loomisega. Esimene etapp on minu jaoks see, kus ma ei anna liiga palju hinnanguid. Ma ei vaata kõrvaltvaataja pilguga sellele, mida ma hetkel kogen või teen. Oluline on end ümbritsevast välja lülitada, lihtsalt nii-öelda lasta sellel, nimetame siis seda inspiratsiooniks, lasta sellel lihtsalt endast läbi voolata. Hiljem kui ma hakkan seadma või mugandama, alles siis tuleb mõttetöö juurde. Aga kõik sellele eelnev, loomine ise, see peab tekkima mitte millestki.

Muusika loomine algab vaikusest ja kindlasti igavusest. Väga, väga oluline on, et oleks igav. Et tahaks teha midagi, tahaks luua, tahaks kuhugi oma igavust suunata. See moment on väga oluline.

 

Sa ka arranžeerid teiste loomingut, mis on siis alustamise etapis teistmoodi?

Jah, ma olen seda veidi teinud. Arranžeerides on mingi materjal juba olemas ja siis on minu otsustada, kuidas ma seda materjali tõlgendan. Ka arranžeerides on igavuse või vaikusemoment sama oluline. Et kõigepealt laseks lahti algsest ja unustaks ära selle, mis on juba tehtud. Mulle meeldib luua nö uut maailma meloodia peale, sest meloodia ma tavaliselt säilitan. Võib-olla natukene nihutan üles või allapoole, aga meloodia sees ma üldiselt liiga palju muudatusi ei tee. Et unustada ära kõik eelnev, see nõuab minnalaskmise tunnet ja vaikusemomenti, et ma hakkaksin nägema uusi võimalusi. See on väga huvitav moment minu jaoks. Mulle väga meeldib ja ma väga naudin arranžeerimise, reharmoniseerimise protsessi.

 

Kas sa arranžeerid klaveri taga?

Ma olen laulja, kes saab klaveril hakkama, aga ma ei ole pianist ja muid instrumente ma ei valda. Mõni aasta tagasi sattusime bassimees Indrek Mälloga rääkima muusika loomisest. Ma ütlesin talle, et ma olen jõudnud sinnamaale, et enam ei tule midagi uut, kõik kordub ja ei teagi kohe, mida teha. Siis ta ütles, et võta mingi uus instrument ja vaata, mis siis saab. Jällegi sama, et ennast tuleb viia mugavustsoonist välja, puhastada oma aju, et tekiks vaikus ja igavus.  

Ja siis läkski nii, et küsisin oma sõbrannalt ukulele ning praktiliselt kõik ansambli See pole see Trio lugude harmooniad sündisid ukulele peal musitseerides. Ma ei valda ukulelet ja see oligi nii huvitav kogemus mulle. Lihtsalt hakkasid uued harmooniad tulema. Nüüd ma tean, et kui on jälle mingisugune seisak, siis tuleb võtta suvaline pill ja vaadata, mis saab.

 

Mis pill võiks olla järgmine?

Mulle tundub, et kannel oleks päris põnev. Ma ei tea kandlest mitte midagi, aga see pill kõlab alati hästi. Viiuliga tekiks ilmselt frustratsioon juba enne, kui lugudega kuhugi jõuaks.  

 

Võib-olla klaveriga on käed harjunud teatavaid mustreid võtma, uue pilliga juhtub, et kogemata võtad akordi, mis kõlab uudselt?

Just täpselt nii ongi! Tuleb vabaneda sellest mustrist ja vabaneda sellest teadmisest. Mul tuleb meelde veel üks mõte, mis on mind hästi palju mõjutanud. Sander Mölder, kes on õppinud EMTA-s ja mänginud tšellot, ütles kunagi ühes ammuses intervjuus, et nüüd produtsendina töötades on tema kõige suurem väljakutse unustada ära kõik, mida ta on õppinud. See mõte kõnetab mind väga-väga sügavalt, ma ise ajan sama rida.

 

Kes on täna sinu eeskuju?

Appikene, vot sellele ma pean natukene mõtlema. Ma vastan niimoodi: mul ei ole ühte kindlat eeskuju, tõesti ei ole, aga ma väga imetlen neid inimesi: kes järgivad oma sisetunnet, kes on julged, kes ei karda võtta riske, kes suudavad jääda olenemata kõigest ikkagi kuidagi iseendaks, jääda inimeseks. Ma arvan, et see on hästi oluline ja eriti muusikamaailmas. Sa pead olema normaalne inimene, kellega on võimalik asju ajada. Et seda tööd teha, siis ainult oskustest jääb väheks. Ma arvan, et inimestel, kes oskavad järgida oma sisetunnet, neil on kõige kirkamad elud. Ka ma ise teen selle nimel tööd.

 

Kas selleks, et oleksid iseendale ühel päeval eeskujuks?

Ikka selleks, et ühel hetkel mitte midagi kahetseda. Ma praegu ka ei kahetse ja ma näen, et kõik juhtub mingi põhjusega. Samas ma arvan, et on võimalik elada veel vingemat elu, kui ma praegu elan. Tahaks lihtsalt edaspidi ka õnnelik olla, olla iseendaga rahul. See on kõige rohkem väärt.

 

Oktoober on vaimse tervise kuu, mida sa teed, et olla iseendaga rahul, rõõmus ja vaimselt tasakaalus?

Ma just täna (3. oktoobril) vaatasin Terevisiooni ja seal räägiti, kuidas väga tervislik on iseendaga rääkida ja eelkõige just positiivsel toonil. Ma tean seda juba varasemast ka, kuna olen osalenud erinevates teraapiates. Seal saates oli üks väga tore lõigukene, kus kirjeldati väga kenasti ja väga lihtsalt, kuidas me tegelikult kogu aeg räägime iseendaga ja kuidas me ei saa mõnikord aru, kui palju kriitikat me enda suunas loobime.

Näiteks, et kui pillad kruusi maha, siis saaksime reageerida ka nii, et hoopis naerame selle üle või rõõmustame, et saamegi osta uue. Ma olen varasemalt praktiseerinud ning üritan ka igapäevaselt, et mitte anda endale hinnanguid ja näha kõike natukene positiivsema nurga alt. Muidugi ei ole see alati võimalik, on ka olukordi, kus me ei saa teha head nägu. Kuid kindlasti saame rääkida endaga kui sõbraga, oma parima sõbraga, mida me tegelikult ju oleme. Me veedame endaga kõige rohkem aega koos ja kui me ennast materdamine, kuhu me siis välja jõuame.

Ma arvan, et hästi oluline on märgata ka pisikesi hetki. Näiteks me praegu istume siin ja see valgus, mis aknast langeb, on väga mõnus. Kui ma neid väikseid hetki panen päevas tähele, siis ma lähen rahulikuma südamega õhtul magama. Meenutades, et lehed langesid nii ilusasti või midagi sillerdas kusagil või keegi naeratas. Mõnikord tühisena näivad hetked tegelikult loovad selle päeva.

Eks see ongi suuresti seotud kohaloluga. Eriti kiiretel perioodidel, kus jookseme ühest kohast teise. Just siis on vaja õpetada ennast märkama. Ega märkamine muidugi ei teki niisama, ikka läbi treenimise, samamoodi nagu lihasmälu.

Praegu on tõesti väga mõnus. Sellised väikesed asjad on need, mis aitavad mul olla rõõmsam.

 

Sa oled laulja, helilooja, arranžeerija, õpetaja ning raadios saatejuht. Kas see on paratamatus, et muusikul on seitse ametit?

Kusjuures ma varem mõtlesin, et see on paratamatus, aga tegelikult on ju nii palju muusikuid, kes elavad ainult muusikast. Nii et ma arvan, et see on pigem ikkagi valikute küsimus. Mulle lihtsalt meeldib teha erinevaid asju. Ma tunnen, et, et see hoiab mu aju tasakaalus, kõik osakonnad on nagu töös. Mulle endale väga meeldib selline variant. Ma ei kujutaks ette, et ma olen ainult muusik. Et kuidagi sellest jääks võib-olla natukene väheks ja ma tunneks vajadust muid asju ka teha.

Hetkel löön kaasa ka ühes väga ägedas projektis Voicingers, mida ei ole varem Eestis tehtud. Lauljatele mõeldud festival ja töötoad, kuhu tulevad välismentorid Poolast, Ungarist ja Prantsusmaalt. See on ühtlasi ka lõimumisprojekt. Alustasime sellel sügisel ning minu jaoks uus ja väga äge väljakutse, samal ajal ka suureks missiooniks. Et eesti lauljad ei peaks töötubades osalemiseks mujale sõitma, mida muidu sageli tehakse. Nüüd tuleb kõik koju kätte. Igatahes ma annan kõik endast, et see läheks kenasti käima.

Korraldaja rollis olles tunnen, et kasutan oma aju teisi osasid, kui näiteks muusika loomisel või esinedes. Rohkem analüütilisust ja pragmaatilisust ning selline tasakaalustamine on tore.

 

Kasvab peale uus põlvkond lauljaid, kes kõik kirjutavad muusikat. Kas ilma uut muusikat loomata enam ei saa?

Mul on viimasel ajal selline tunne, et teatud küsimustes on seisukohti võtta keeruline, sest kõik on pidevas muutumises. Praegusel momendil mulle tundub, läbi selle muusikavoo, mis minuni jõuab, et tõesti kirjutatakse väga palju muusikat ja just lauljate poolt. Võib-olla ma teen ülekohut ja ma loodan, et keegi ei võta seda kuidagi isiklikult, aga ma arvan, et lauljatel on nüüd rohkem teadmisi muusikast. See juba loobki võimalusi. Enam mitte ainult ei kirjutata viisijuppi, vaid kirjutatakse ka harmoonia, rütm, faktuurid. Lisaks noodistamine ja salvestamine. Samas üsna palju kasutatakse ka vanu hitte, mis seatakse ümber ja mugandatakse tänapäevasesse võtmesse. Tänapäeval on kõigil võimalik oma muusikat avaldada. 30-40 aastat tagasi me ei oleks üldse osanud arvata, et muusika levitamine võtab sellise suuna. Selles mõttes on kihvt. 

 

Kas sa näed, et ka uus MUBA kool loob uusi võimalusi?

Mulle meeldib olla optimistlik ja ma usun küll. Natukene on vaja aega kohanemiseks. Needsamad mustrid, mis varem toimisid näiteks Otsa-koolis, need siin enam ei toimi ja tuleb leida uued. Muidugi ma ei saa jätta mainimata, et meil on keldris fantastiline stuudio. Siim Hiob on suuresti selle eestvedaja ja ta on teinud imelist tööd. Juba käivad salvestused, stuudio on väga hea hoo sisse saanud. MUBA-s on väga head võimalused ja see kool on loonud kõik eeldused selleks, et väga kihvte asju võiks toimuma hakata. Lihtsalt on vaja natukene ümber kohaneda. Ma olen väga optimistlik ja kindlasti tuleb ägedaid asju.

 

Kuidas See pole see Trio alguse sai?

Ansambel See pole see Trio oli esialgu loodud ürituste sarja Tallinn 67 raames, mis toimus legendaarse jazzfestivali meenutuseks. Tolle aja lindistusi oli väga vähe ja sellest ei oleks saanud tervet kontserti. Tollel ajal polnud Eestis palju n-ö jazz-lauljaid, nii nagu me seda tänapäeval mõistame. Rääkimata lindistustest. Aga meil oli estraad. Mul oli vaja leida uus lähenemine ja mulle tundus, et estraadilood võiksid kenasti mahtuda sellesse võtmesse. Teisalt oli minu ammune unistus luua muusikat täpselt sellisele koosseisule ja siis justkui avanesidki uksed. Ühest küljest oli see mingis mõttes minu kunagine unistus ning teisest küljest ma sain selleks välise tõuke, et see päriselt korda saata.

 

Vanu estraadilugusid uues kuues on ka varem tehtud. Kas sa kuulasid neid, et selgelt eristuda? 

Ma midagi olin kuulnud, aga ma ei võtnud otseselt ette. Mõtet eristuda mul ei ole mitte kunagi olnud. Kui eristumise mõttest alustada, siis oleks see juba eos hukule määratud. Kõik on nagunii juba tehtud. Eriti praegu, mil sotsiaalmeedia vohab ja meil on ligipääs kõigele. Muusikamaailm areneb nii ulmelise kiirusega. Ei ole mõtet toetuda sellele, et tahaks nüüd olla eriline. Ma lähtusin ikkagi nendest kõladest, mis mulle endale väga meeldivad ja mind ennast kõnetavad. See oli ikkagi peamine.

 

Kas See pole see Trio helikeel kuidagi erineb sinu teiste koosseisude helikeelest?

Jah ja ei. Selles mõttes, et ma ei olnud sellisele koosseisule varem kirjutanud. Aga eks ikka on mul korduvaid võtteid. Tobias ja Robert, tänu kellele meie kava kõlab praegu just nii lennukalt ja kellega koos me seda triot teeme, teavad mind päris pikalt ning näevad juba ära minu kordumakippuvaid nüansse. Kuna need mind kõnetavad ja mulle meeldivad ja on näha, et ka kuulajale, siis tundub, et luua on mõtet ikka seda, mis tuleb sinu seest.

 

Ansambel See pole see Trio esineb 28. oktoobril Nõmme Kultuurikeskuses. Mida sa tahaksid öelda neile, kes pole piletit veel ostnud?

Tehke seda kindlasti. Mulle tundub, et meie muusika, kontakt teineteisega ning kontakt kuulajatega, on selline, millest mina ei taha ilma jääda. Ma arvan, et ka kuulaja ei tahaks sellest ilma jääda. Kui te tahate kogeda midagi ilusat, aga ka ootamatut ja võib-olla isegi provokatiivset, aga lõppude lõpuks ikkagi ilusat ja helget, siis meie kontsert on midagi teile.

 

Ansambel See pole see Trio kontsert toimub Nõmme Kultuurikeskuses reedel, 28. oktoobril kell 19. Vaata lähemalt ürituste lehelt

Kontserdisari Jazz Nõmmel toimub koostöös Eesti Jazzliiduga.